Search results

policy since 1998 / Peter Molt -- Business as usual : Red-Green policies toward Pacific Asia / Jörn-Carsten Gottwald -- Germany and the Iraeli-Palestinian conflict / Martin Beck -- Conclusion : uncertain power - German foreign policy into the twenty-first century / Hanns W. Maull

Magistritöö on esitatud trükituna 113 leheküljel koos 9 lisa ja saksakeelse resümeega. Töös on kasutatud 111 kirjandusallikat. Magistritöö eesmärgiks oli uurida, millist mõju on avaldanud Eesti ja Austria põllumajandusele ühinemine Euroopa Liiduga (EL). Lähtuvalt antud eesmärgist on töö teoreetilise baasi loomiseks uurinud autor, milliseid funktsioone tuleb põllumajandusel riigi majandusharuna täita, samuti põllumajandust mõjutavaid looduslikke ja majanduspoliitilisi tegureid, ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) põhiseisukohti ja põllumajanduse toetamise aluseid. Töö teoreetilises osas selgitati, et põllumajandusel tuleb majandusharuna täita palju funktsioone: elanikkonna varustamine omal maal toodetud põhitoiduainetega, tööstustoorainete tootmine, keskkonnakaitse eest vastutamine, külaelu ja maa-asustuse säilitamine ning kultuurmaastiku loomine ja säilitamine, puhkevõimaluste loomine looduses jne. Põllumajanduse funktsioonid on osaliselt või täielikult asendamatud teiste majandusharude poolt, mis näitab põllumajanduse tähtsust ja seda, et põllumajandust tuleb käsitletada multifunktsionaalse tegevusvaldkonnana. Teoreetilises osas selgitati, et põllumajanduses mõjutavad tootmist hulga erinevaid tegureid. Väga paljusid neist ei ole tootja poolt võimalik otseselt mõjutada. Küll on aga võimalik tegurite mõju, neid tundes ja pidevalt jälgides, kaudselt vähendada. Põllumajandust mõjutavad looduslikud (reljeef, mulla tüübid ja viljakus, soojus, niiskus, sademete hulk, tuulere˛iim jt) ning majanduspoliitilised (põllumajanduspoliitika, reformid, kapital, tööjõud, hinnad jt) tegurid. Töö teises peatükis on selgitatud, et ELi ÜPP on üks vanemaid ja olulisemaid ühenduse poliitikaid. Kuna poliitilised ning majanduslikud tingimused pidevalt muutuvad, siis ÜPP esmärke ja nende saavutamise instrumente on muudetud ja kohandatud ning ei saa 2 loota, et ÜPP jääb muutumatuks järgnevatel aastatel. ÜPP tugineb kolmele põhiprintsiibile: ühine turg, ühenduse eelistus ja finantssolidaarsus. EL kulutab põllumajandusele oma eelarvest keskmiselt 45% (ca 50 miljardit eurot) aastas, peamine osa antud summast läheb liikmesriikide põllumajanduse toetusteks. Praegu jagunevad ÜPP toetused kaheks: I samba toetused, mis jagunevad omakorda otsetoetusteks ja turukorraldusmeetmeteks, ning II samba toetused, mis jagunevad omakorda neljaks teljeks ning on suunatud põllumajandusele ja maaelu arengule. ELiga liitumisel tuli Eestil ja Austrial üle võtta seal kehtiva ÜPP põhimõtted, lähtuvalt millest Eesti ja Austria teostavad oma riigi põllumajanduspoliitikat, ja viia oma põllumajandustootmise vastavusse ELi nõuetega. Pärast ELiga ühinemist ja seal toimiva hinnakonvergentsi tulemusena kasvasid Eestis kiiresti toiduainete tarbijahinnad, Austrias aga vastupidi hinnad langesid. Sellise vastupidise tendentsi tekkimine vajaks täiendavaid uuringuid. Töö empiirilises osas Eesti ja Austria looduslike tingimuste võrdluse tulemusena järeldas autor, et võrreldes Austriaga paikneb Eesti rohkem tasasel maa-alal, tänu millele ei esine Eestis maaharimisel selliseid raskusi nagu Austria mägistes piirkondades. Austria on aga väga erineva reljeefiga kontrastide maa, rohkem kui pool territooriumist moodustavad Alpid, mis mõjutavad looduslikke tingimusi peaaegu kogu Austria territooriumil. Viljakad ja põllumajanduse jaoks sobivad mullad on olemas nii Eestis kui Austrias, kuid mulla viljakus on Austrias kõrgem kui Eestis. Uurides ELiga ühinemise mõju Eesti ja Austria põhitoiduainetega isevarustatuse tasemele tõi autor peamise järeldusena välja, et liitumise mõju võrreldavate riikide põhiliste põllumajandussaaduste tootmisele ja isevarustatuse tasemele on erinevate põhitoiduainete lõikes erinev. Liha isevarustatuse tasemes ei toimunud suuri muutisi. Liha isevarustatuse tase Eestis oli aastatel 2002-2010 ligikaudu 80% ja Austrias aastatel 1990-2010 ületas 100% piiri. Eesti piima ja piimatoodete isevarustatuse tase ületab uuritaval perioodil pidevalt 100%, olles 130% piires. Piim on ka ainuke põllumajandussaadus, mida Eestis toodetakse enam kui siseturg tarbib. Austrias on piimaga isevarustatuse tase pärast ELiga ühinemist ulatunud 130%-ni ning viimastel aastatel tublisti kasvanud, moodustades 2007. aastal 143% ning 2010. aastal 161%. Liha ja piima isevarustatuse taseme puhul on kõige olulisemaks mõjutajaks loomade produktiivsuse tõus ja loomapidamise õige korraldamine ning sööda kättesaadavus ja ratsiooni kvaliteet, mille kohta ELis on kõrged nõuded. Seega ELiga ühinemise mõju siinkohal võib lugeda positiivseks. Nii Eesti kui ka Austria isevarustatuse tase kanamunadega pärast ELiga liitumist on langenud. Eestis pärast ELiga ühinemist sulgesid uksed või läksid pankrotti paljud Eesti munatootjad. Austrias munatoodang langes ELi lindude heaolu ja pidamissüsteemide nõuete tõttu, kuna paljude munatootjate jaoks nõuete täitmine oli raske. Austrias pärast liitumist ELiga on toimunud suuri muutusi köögi- ja puuvilja turukorralduses ja tehtud palju tööd toodangu kvaliteedi parandamiseks. Eestis langes oluliselt puuviljade kogusaak ja koos sellega ka isevarustatuse tase (2000-2002. a moodustas see 38%, 2003. a juba 14%, 2010. a 8%), kuna Eestil on raske konkureerida turul soojemas kliimas odavamalt kasvatatud köögi- ja puuviljaga. Põllumajanduse osatähtsus SKPs on juba enne ELiga liitumist aastatega langenud nii Eestis kui Austrias, kuid võrreldes Eestiga vähenes Austria põllumajanduse osatähtsus SKPs sujuvamalt. Vaatamata sellele, et põllumajandus moodustab Austria SKPs väiksema protsendi (1,33%) kui Eestis (3,29%), loob ta seal elaniku kohta rohkem väärtust. ELiga liitumine ei avaldanud võrreldavates riikides suurt mõju põllumajanduse osatähtsusele tööhõives (2010. a Eestis 3,0% ja Austrias 4,1%), kuid on näha tööhõive aeglaselt langevat tendentsi põllumajanduses. Võttes aluseks antud töös uuritud põllumajanduse funktsioonide tähtsust, tegi autor järelduse, et Eesti põllumajanduse väärtus ja sellega ka osatähtsus SKP loomisel ja tööhõives võiks olla tunduvalt suurem. Erinevalt Austriast hakkas Eestis pärast ELiga ühinemist kasutatava maa pindala kasvama, mis võib viidata sellele, et Eesti on osanud kasutada ühise põllumajanduspoliitika poolt makstava ebasoodsate piirkondade toetust efektiivsemalt. ELi teiste liikmesriikidega võrreldes on Eestis haritava maa osatähtsus riigi pindalas suhteliselt väike, olles ligi kaks korda väiksem ELi keskmisest (Eesti – 21%, Austria – 38% ja ELi keskmine – 41%). Kuid põllumajandusmaa pindala elaniku kohta on kõige suurem Eestis, aastal 2010 – Eestis 0,7 ha, Austrias 0,4 ha ja ELis keskmiselt 0,3 ha. Analüüsinud Eesti ja Austria põllumajanduslike majapidamiste suurusstruktuuri, leidis autor, et Eesti ja Austria põllumajandustootmine koondub üha enam suuremate majapidamiste kätte. See nähtus on üldreeglina positiivne, kuna suuremad majapidamised võimaldavad tõsta tootmise efektiivsust ja konkurentsivõimet, kuid on seotud paljude väiketootjate väljalangemisega. Seega sektorisse on jäänud efektiivsemad tootjad ning majanduslikult jätkusuutmatud üksused on sektorist lahkunud, mis omakorda võimaldab ELiga liitumise mõju hinnata positiivselt. Kui võrrelda põllumajanduslike majapidamiste suurust, siis Eesti majandi keskmine põllumajandusmaa suurus on 38,9 ha, mis on kaks korda suurem kui Austria (19,3 ha) ja kolm korda suurem kui ELi (12,6 ha) keskmine majandi suurus. Põllumajanduse teiste funktsioonide jaoks ELiga liitumine ja eriti ÜPP toetused põllumajandusele ja maaelule on toonud positiivset mõju. Näiteks rakendatakse ELis bioenergia tootmise toetust ja energiakultuuride täiendavat otsetoetust (funktsioon: energiapuuduse leevendamine), mis aitavad rahastada investeeringuid selleks, et maaettevõtjad saaksid enda toodetud biomassist ise energiat toota ja seda ära kasutada. Toetuste struktuuri uuringus selgus, et et liitumisjärgsetel aastatel suurema osakaaluga II samba toetuste struktuuris olid Eestil ja Austrial põllumajanduslik keskkonnatoetus ja ebasoodsamate piirkondade toetus. Eesti ja Austria praegu kehtivate maaelu arengukavade 2007-2013 puhul esimese nelja aasta jooksul suurema osa väljamakstud toetuste summast moodustavad nii Eestis kui ka Austrias II telje (keskkonna ja paikkonna parandamine) meetmed. Edasi suuruse alusel järgnevad Eestis ja Austrias I telje (põllumajandus- ja metsasektori konkurentsivõime parandamine) toetused, ning edasi III telg (maapiirkondade elukvaliteet ja maamajanduse mitmekesistamine) ja IV telg ehk LEADER programm (elu edendamine maapiirkonnas läbi kohaliku tasandi koostöö). LEADER programmi toetuste summa moodustab nelja aasta jooksul Eestis 10,24 milj eurot ning Austrias peaaegu sama suurt summat – 11,57 milj eurot, mis tähendab LEADER programmi eelisseisundit Eestis võrreldes Austriaga. Otsetoetuste struktuuri uuringus selgus, et Austria on osanud taotleda ja saada ELi poolt rohkem erinevat liiki otsetoetusi. Kui Eesti saab ELi eelarvest ainult ühtset pindalatoetust ja piimasektori eritoetust ning ülejäänud otsetoetuste lisamaksed (nt ammlehmatoetus jne) tuleb maksta täies mahus riigi eelarvest, siis Asutria kui vana liikmesriik saab EList ka põllumajandusloomade kasvatamise toetust, tootetoetust, toetusi mesindusele ja viinamarjakasvatusele jt. Kui võrrelda pindalatoetuste suurust ühe hektari kohta, siis Eesti pindalatoetused ei moodusta isegi poolt Austrias makstava sama liiki toetusest. Uuringu põhjal võib kinnitada, et ELiga ühinemise mõju Eesti ja Austria põllumajandusele on üldjuhul olnud positiivne, kuid ei lange erinevate näitajate puhul kokku. Maaelu arengu toetustel ja otsetoetustel on olnud oluline osa nii Eesti kui ka Austria maaelu arengus, põllumajandusega seotud elanikkonna sissetulekutes ning keskkonna säästva kasutamise soodustamisel. Lähtuvalt töös tõstatatud probleemile, kas ELiga ühinemine tõi ja toob riigi põllumajandusele rohkem kasu või kahju, võib väita, et ELiga ühinemine on toonud uuritud riikide põllumajandusele rohkem kasu. Senisest suurema kasu saamine on Eestil võimalik täiendavata agraarpoliitiliste otsustega nii ELi kui ka oma riigi tasemel. ; Die vorliegende Untersuchung der Magisterarbeit umfasst 108 Seiten, 5 Abbildungen, 18 Tabellen und ist in Estnisch verfasst worden. Es sind 111 Quellen der Fachliteratur benutzt worden. In der Anlage befinden sich die europäische Karte, die Verteilung, die Klassifizierung der Einheit der landwirtschaftlichen Nutzfläche in Estland und in Österreich und die Tabelle der finanziellen Fördermaßnahmen für die Landwirtschaft in Estland und in Österreich angeführt. Die Aktualität der Arbeit besteht darin, dass die Landwirtschaft eines der ältesten und wertvollsten Bereichen der Ökonomie der Welt, die die Population mit Nahrungsmitteln versorgt. Außerdem sichert diese Landwirtschaft darüber hinaus die Bereiche: der Futterversorgung der Tierzucht, Industrie der Rohstoffe, Textilindustrie, Leder- und Schuhindustrie, Pharmaindustrie, etc. Deswegen ist es für jedes Land von großer Bedeutung, dass die Landwirtschaft blüht und sich entwickelt. Die Landwirtschaft ist und bleibt eines der subventionierten Bereiche der Ökonomie. Es ist weitestgehend bekannt, dass die Europäischen Union (EU) ihre Mitglieder in dem Bereich der Landwirtschaft subventioniert, überdies kann jedes der Mitglieder weitere Unterstützungen von der Union für die Entwicklung der Landwirtschaft erhalten. Die Entscheidung zum Beitritt in die EU ist einer der wichtigsten Schritte in der Geschichte eines jeden Landes, welcher sich langfristig, unabhängig vom Guttun auf alle Einwohner des Landes auswirkt. Das Ziel der Magisterarbeit ist die Untersuchung des Einflusses auf die Landwirtschaft der Länder Estland und Österreich nach dem Beitritt in die EU. Die Magisterarbeit besteht aus drei Teilen, die ihrerseits wiederum in Unterpunkte unterteilt sind.Die Autorin hat für die Untersuchung der Funktion der Landwirtschaft und die Faktoren, die diese beeinflussen, sowie die gemeinsamen landwirtschaftliche Politik und die Subvention der für die Landwirtschaft der EU die wissenschaftliche Literatur, die diese Themen behandeln analysiert und verallgemeinert, sowie die vorangehender Forschungen und hat zudem ihre eigene Sicht auf den Forschungsstand miteinbezogen. Der Untersuchungszeitraum umfasst den Zeitrahmen vom Jahr 1990 – 2010, wird aufgrund von fehlenden statistischen Daten wird verkürzt. Für die Sammlung von Daten wurden die statistischen Publikationen und Datenbanken Eesti Statistika, Statistik Austria und Eurostat verwendet. Ausgehend von dem gestellten Ziel für die Erstellung der theoretischer Basis der Arbeit hat die Autorin die Funktionen die Landwirtschaft als ein Bereich der Ökonomie eines Landes erfüllt, sowie auch der Einfluss der ökonomisch-politischen und natürlicher Faktoren. Wie auch die allgemeine landwirtscahftliche Politik (EC) der EU und die Grundlagen der Subventionen der Landwirtschaft der EC. Während der Überpfrüfung des Beitrittes von Estland und Österreich zu dem Selbstversorgungsgrad der EU hat die Autorin festgestellt, dass der Einfluss der Hauptnahrungsmittel der Landwirtschaft sich in ihrem Bezug unterscheidet. Wichtige Veränderungen des Standes des Selbstversorgungsgrads von Fleisch haben sich weder in Estland noch in Österreich gezeigt. Der Selbstversorgungsgrad von Fleisch im Zeitraum von 2002-2010 betrug 80% in Estland und in Österreich mehr als 100% in der Zeit zwischen 1990 und 2010. Der Versorgungsgrad mit Milchprodukten in Estland war im Forschungszeitraum höher als 100% und befindet sich bei 130%. In Österreich befindet sich dieser bei 150% und erhöht sich jährlich. Milch und Milchprodukte sind einer der wichtigen wettbewerbsfähigen Sektoren der Landwirtschaft in Estland. Der Beitritt Estlands in die EU hat es dem Land ermöglicht den Export in diesem Bereich zu erhöhen, was sich insgesamt positiv auf das Land ausgewirkt hat.Nach dem Beitritt in die EU von Estland und Österreich ist der Selbstversorgungsgrad mit Eiern in beiden Ländern gefallen. In Estland haben viele große Eier-Erzeuger 111 Konkurs angemeldet. Während in Österreich die Erzeugungsquote von Eiern, wegen der neuen Anforderungen zur Haltung der Vögel, gesunken ist. Diese Anforderungen in der Umsetzung sich in Österreich als schwierig gestalteten. Das erste Jahr der Mitgliedschaft von Österreich in der EU hat zu signifikanten strukturellen Veränderungen im Bereich von Obst und Gemüse geführt. Zudem erwiesen sich die europäische Qualitätsstandards und Anforderungen an die Produkte höher als die bisherigen in Österreich. Weswegen das Land die Qualität der Produktion von Obst und Gemüse erhöht hat, was sich als positiv für den Verbraucher erweist. Insgesamt ist der Selbstversorgungsgrad von Obst und Gemüse in beiden Ländern gefallen. Wobei in Estland dieser stärker prozentual gefallen ist als vergleichsweise in Österreich. Dieses hängt damit zusammen, dass in Estland eine kürzere Vegetationsperiode für Obst und Gemüse notwendig ist und diese vorrangig für den Eigenverbrauch bestimmt ist. Für Estland ist es schwieriger mit dem günstigeren Obstund Gemüsesorten konkurrenzfähig zu bleiben, die in wärmeren Klima aufgezogen werden. Nach dem Beitritt von Estland und Österreich in die EU wurde viel Arbeit in die Verbesserung der Qualität bei der Produktion investiert, was letztendlich als ein positiver Effekt des Beitrittes in die EU zu werten ist. Der landwirtschaftliche Anteil des BIPs in Estland und Österreich hat sich im Laufe der Jahre verringert. Allerdings ereignete sich dies in Estland schneller als in Österreich. Trotz der Tatsache, dass die Landwirtschaft einen geringen Anteil des BIPs Österreichs (1,33%) als in Estland (3,29%) hat. Der Beitritt von Estland und Österreich in die EU hat keine positiven Auswirkungen in der landwirtschaftlichen Sphäre hinsichtlich der Arbeitsbeschäftigung, jedoch es ist eine langsame Tendenz zur Senkung zu verzeichnen. Auf der Grundlage, der in dieser Arbeit behandelten Funktion der Landwirtschaft, hat die Autorin festgestellt, dass der landwirtschaftlichen Anteils des BIPs hinsichtlich der Arbeitsbeschäftigung in Estland höher sein könnte.Nach dem Beitritt von Österreich und Estland in die EU ist die Landwirtschaftliche Nutzfläche gewachsen. Dies belegt, dass Estland, im Gegenteil zu Österreich, es erreicht hat die Unterstützung der gemeinsamen landwirtschaftlichen Politik für die schlechter gestellten Regionen effektiver zu nutzen. Landwirtschaftliche Unternehmen in Estland und Österreich konkurrieren immer mehr in dem Bereich des Landeshaushalts. Die Landwirte des jeweiligen Landes waren gezwungen sich den wirkenden Anforderungen der EU anzupassen. Auf diese Weise sind die stärkeren und effektiveren Produzenten auf dem Markt geblieben, die schwächeren haben im Gegenzug haben den Sektor verlassen. Dies wiederum ermöglicht eine positive Bewertung des Einflusses des Beitrittes in die EU. Der Beitritt in die EU hat einen positiven Effekt auf die landwirtschaftlichen Funktionen der Länder erreicht, insbesondere der der Subventionen. Bei der Analyse der Struktur der EU-Subventionen des Programmes für die Entwicklung des Ländlichen Raums zwischen 2007-2013, ist ein großer Teil der ausgezahlten Unterstützungen, die in den ersten vier Jahren in Estland, wie auch in Österreich erwirtschaftet wurden, die Maßnahmen der Achse I - die Wettbewerbsfähigkeit. Im Weiteren entscheidet die Größe der ausgezahlten Summe über die Maßnahme der Achse 2 – die Umwelt und die Landschaft. Darauf folgt die Achse 3 – die Lebensqualität und die Diversifizierung; und schließlich der Achse IV – das Leader Programm. Die Subvention des Leader – Programms beträgt in Estland nach vier Jahren 10,24 Mil Euro und in Österreich 11,57 Mil Euro. Insgesamt bedeutet dies, dass das LeaderProgramm in Estland auf einer Ebene der priviligierteren Position zu erkennen ist dies in Österreich der Fall sei. Die Analyse der direkten Substitution oder Auszahlungen hat gezeigt, dass Österreich mehr finanzielle Unterstützung von der EU erhalten hat. Wenn man die direkten Auszahlungen für Flächenprämien pro Hektar anschaut, so hat in Estland die direkte finazielle Unterstützung der Flächenprämien pro Hektar, nicht einmal die Hälfte der 113 ausgezahlten vergleichbaren Mittel betragen, die jedoch in Österreich ausgezahlt wurden. Man kann behaupten, dass die direkten Auszahlungen der EU einen entscheidenden Einfluss auf die Entwicklung der Landwirtschaft in den ländern Estland und in Österreich gehabt haben. Im Weiteren hat es positive Auswirkungen bei der Entlohung der Arbeiter der Landwirtschaft und dem Umgang dieser mit ihrer Umwelt gezeigt. Auf dieser Grundlage lässt sich als Fazit festhalten, dass der Beitritt eines Landes in die EU einen positven Einfluss auf die Entwicklung der Landwirtschaft geniesst.